Ära enam "pure" originaalraamatuid, muuda oma lähenemist ja lase võõrkeele oskusel lakke lennata!

Kas sa ka tunned, et kõige valusam asi võõrkeelte õppimisel on originaalraamatute lugemine?

Alguses on alati suur ambitsioon, kuid juba paari lehekülje järel tunned end nagu miiniväljal kõndides – iga sammuga uus sõna, iga lause on takistus. Sõnaraamatust otsides väsivad käed ära, entusiasm hääbub täielikult ja lõpuks pannakse raamat kinni ja visatakse nurka tolmu koguma.

Me kõik arvasime, et kui lihtsalt hambad ristis edasi "pureda", siis lõpuks tuleb ka tulemus. Aga mis siis, kui ma ütleksin sulle, et probleem polegi selles, et sa pole piisavalt pingutanud, vaid hoopis selles, et sinu "lähenemine" oli algusest peale vale?

Võõrkeele õppimine on tegelikult nagu ujuma õppimine

Kujuta ette, et inimene, kes tahab ujuma õppida, mida ta teeb?

Ta ei hüppa ju otse Vaikse ookeani keskele, eks? Ta alustab esmalt basseini madalas osas, otsib koha, kus ta saab põhjani ulatuda ja tunneb end turvaliselt.

Võõrkeelte lugemise õppimine on samamoodi. Paljude esimene viga ongi otse "süvavette" sukelduda. Kohe alguses rünnatakse klassikalisi kirjandusteoseid, põhjalikke reportaaže – see on samaväärne sellega, et ujuja algaja proovib kohe väina ületada. Tulemuseks on kas pooleldi vee alla jäämine või täielik enesekindluse kaotamine.

Õige lähenemine on: leia oma "madal vesi".

See "madal vesi" on materjal, mis on "just paras" – natuke proovile panev, kuid mitte nii palju, et sa sellest üldse aru ei saaks. Näiteks juba vaadatud filmide originaalstsenaariumid, lihtsad artiklid sinu tuttavas valdkonnas või isegi noortekirjandus.

"Madalas vees" sa ei jää hirmust halvatuna paigale, vaid saad nautida keelega kaasnevat rõõmu ja kindlalt enesekindlust üles ehitada.

Ära klammerdu kramplikult oma "päästerõngast"

Nüüd oled sa juba madalas vees. Sel hetkel teevad paljud teise vea: klammerduvad kramplikult "sõnaraamatu" päästerõngast.

Kui kohtad tundmatut sõna, peatad kohe lugemise, avad äpi ja uurid hoolikalt selle kaheksateist tähendust ja kasutusviisi... Selleks ajaks, kui oled uurimise lõpetanud ja tagasi algteksti juurde pöördud, oled ammu unustanud, kus sa lugemises jäid. Lugemise rütm ja nauding on nii korduvalt katkestatud.

See on nagu ujuma õppimine: iga kord, kui sa vees liigutad, pead tagasi pöörduma ja päästerõngast kinni hoidma. Nii ei õpi sa kunagi tundma vee ujuvust ja ei saa kunagi tõeliselt "ujuma".

Tõeline "ujumisvõime" tähendab julgust lahti lasta.

Proovi mitte otsida iga tundmatut sõna. Proovi konteksti järgi ära arvata, isegi kui sa täpselt ei arva, pole hullu. Kui sõna kordub korduvalt ja mõjutab sinu üldise mõtte mõistmist, siis pole hilja seda alles siis järele uurida. Sa pead usaldama oma aju, sellel on võimas "keelevaistu" õppimisvõime, just nagu sinu keha suudab ise vees hõljumise tunde leida.

Sinu eesmärk ei ole "perfektne ujumisstiil", vaid "teisele kaldale ujumine"

Kõige saatuslikum viga on täiuslikkuse tagaajamine. Me tahame alati aru saada igast sõnast, igast grammatikareeglist, et alles siis lugeda see "läbi loetuks".

See on nagu algaja ujuja, kes muretseb pidevalt, kas tema käe nurk on standardne ja kas ta hingamisasend on piisavalt elegantne. Mis on tulemus? Mida rohkem ta mõtleb, seda jäigemaks tema liigutused muutuvad ja lõpuks ta vajubki põhja.

Unusta täiuslikkus, pea meeles oma eesmärk: mõista üldist mõtet, taju voolavust.

Lugemise tuum on teabe hankimine ja lugude nautimine, mitte akadeemiline analüüs. Esmalt püüdle "üldise arusaamise" poole, mitte "kõige mõistmise" poole. Kui sa suudad ladusalt lugeda läbi ühe lõigu, ühe peatüki, siis see saavutustunne ja vooluseisundi kogemus on palju olulisem kui haruldase sõna tähenduse üksikasjalik lahtimuukimine.

Keele detailid imenduvad loomulikult sinu pideva "ujumise" käigus. Mida kaugemale sa ujud, seda paremaks muutub sinu veetunnetus ja sinu oskused muutuvad loomulikult vilunumaks.

"Lugejast" "suhtlejaks"

Kui sa oled omandanud sellise "ujumisstiilis" lugemismõtteviisi, siis avastad, et võõrkeele õppimine muutub lihtsaks ja tõhusaks. Sa ei ole enam see kaldal värisev õppija, vaid uurija, kes suudab vabalt keelte ookeanis ujuda.

Lugemine on sisend, see on "üksinda harjutamine". Tõeline "vette minek" on aga reaalne suhtlemine.

Kui soovid seda "keelevaistu" praktikas rakendada, proovi vestelda emakeele kõnelejatega. See on nagu basseinist päris randa minemine, see on parim viis oma õpitulemuste kontrollimiseks. Võid muretseda, et sa ei räägi hästi ega saa aru, kuid ära unusta, et oled juba omandanud "ujumise" mõtteviisi – ei karda vigu teha, naudi protsessi.

Sellised tööriistad nagu Intent on sinu "nutikas ujumislaud" reaalsetesse suhtlusolukordadesse sisenedes. Selle sisseehitatud tehisintellekti tõlge võimaldab sul suhelda takistusteta inimestega üle kogu maailma. Kui sa hätta jääd, aitab see sind koheselt, aga ei katkesta teie suhtluse "vooluseisundit". See annab sulle nii turvalisuse tunde kui ka võimaluse maksimaalselt oma tegelikku keeleoskust treenida.

Nii et, ära enam "pure" raamatuid.

Kujuta ette, et võõrkeele õppimine on nagu ujuma õppimine. Alusta oma "madalast veest", lase julgelt "päästerõngast" lahti, keskendu "ujumise" üldisele tundele, mitte igale detailile.

Kui sa enam ei karda "vett kurku tõmmata", avastad, et keelte ookean on palju kütkestavam, kui sa ette kujutasid.

Proovi kohe, leia oma "madal vesi", hüppa sisse ja hakka ujuma!