Miks tehislik „täiuslik keel“ lõpuks metslillele alla jäi?

Kas sulle ei tundu, et võõrkeelte õppimine on ikka kohutavalt raske?

Lõputult sõnu pähe õppida, arusaamatu grammatika ja kõikvõimalikud veidrad hääldused. Me näeme nii palju vaeva, lihtsalt selleks, et suhelda erineva kultuuritaustaga inimestega ja näha suuremat maailma.

Sel hetkel võib sulle pähe turgatada mõte: kui maailmas oleks üks üli-lihtne, loogiliselt täiuslik ja kõigile koheselt omandatav universaalne keel, siis kui imeline see oleks?

Ja kujuta ette, enam kui sada aastat tagasi muutis keegi tõepoolest selle idee reaalsuseks. Selle nimi on esperanto.

Selle looja oli Poola arst, kes oli tunnistajaks erinevatest keelegruppidest inimeste vahelistele konfliktidele, mis tekkisid arusaamatuste tõttu. Nii tahtis ta luua neutraalse ja kergesti õpitava keele, mis kaotaks barjäärid ja ühendaks maailma.

See idee tundus lausa veatu. Esperanto grammatikareeglid olevat selgeks õpitavad ühe pärastlõunaga, ja selle sõnavara pärineb enamasti Euroopa keeltest, mis teeb selle paljudele väga ligipääsetavaks.

Ent enam kui sajand hiljem on see „täiuslik lahendus“ jäänud peaaegu tähelepanuta ja sellest on saanud nišihobi keelehuviliste ringkondades.

Miks?

Vastus on lihtne: sest see on nagu hoolikalt disainitud plastlill.

Täiuslik, kuid ilma aroomita

Kujutle plastlille. See on värviküllane, täiusliku kujuga, ei närbu iial ja ei vaja kastmist ega väetamist. Iga nurga alt vaadatuna vastab see „lille“ definitsioonile ja on isegi „standardsem“ kui päris lill.

Kuid sa ei armu sellesse kunagi.

Sest sellel pole elu, pole hinge. Sel pole lugusid tuules ja tormis pinnasesse juurdumisest, ja veel vähem ainulaadset aroomi, mis meelitaks ligi mesilasi ja liblikaid.

Esperanto ongi see plastlill keelte maailmas. Selle grammatika on korrapärane, loogika selge, ja kõik „ebareeglipärasused“ on kõrvaldatud. Kuid keel pole kunagi ainult külm informatsioonivahetuse tööriist.

Keele tõeline elujõud peitub selle ainulaadses „lõhnas“ – see tähendab kultuuris.

Miks me peaksime õppima uut keelt?

Me õpime inglise keelt mitte ainult selleks, et lugeda kasutusjuhendeid, vaid pigem selleks, et mõista lemmikute inglisekeelsete laulude sõnu, vaadata uusimaid Hollywoodi kassahitte ning mõista selle huumorit ja mõttemaailma.

Me õpime jaapani keelt, et ise kogeda animedest tuttavaid suvefestivale, mõista Haruki Murakami tekstides peituvat üksildust, ning tunnetada Jaapani kultuurile omast meistrimehe vaimu.

Hiina keele „jianghu“, „yuanfen“ ja „yanhuoqi“, inglise keele „cozy“ ja „mindfulness“ – kõigi nende sõnade taga peitub tuhandete aastate pikkune ajalugu, müüdid, kombed ja elustiil.

See on keele tõeline võlu, „aroom“, mis meelitab meid seda õppima, ületades lugematuid raskusi.

Esperantol, sellel laboris sündinud „täiuslikul lillel“, puudub aga see kõik. See ei kanna endas ühegi rahvuse ühist mälu, sellel pole kaasa sündinud kirjandust, muusikat ega filme, ja veel vähem tänavatel levinud käibivaid nalju ja slängiväljendeid.

See on täiuslik, kuid sellel pole aroomi. Inimesed ei hakka ühe tööriista pärast fanatiseerima, kuid kultuurist võivad nad vaimustuda.

Me ei vaja ühtlustamist, vaid ühendust

Niisiis, kas see „maailma ühendamise“ unistus oligi vale?

Ei, unistus pole vale, ainult selle teostamise viisi tuleb uuendada.

Me ei vaja „plastlille“, mis asendaks maailma tuhandete värvide ja kujudega „metslilli“, vaid silda, mis ühendaks kõik aiad. Me ei tohiks suhtlemise mugavuse nimel ohverdada iga keele taga peituvat ainulaadset kultuuri ja ajalugu.

Varem tundus see kättesaamatu. Kuid täna muudab tehnoloogia selle unistuse imelisemal viisil teoks.

Sellised tööriistad nagu Lingogram on suurepärane näide. See on tehisintellekti tõlkega varustatud vestlusrakendus, mis võimaldab sul oma emakeeles vabalt suhelda inimestega igas maailma nurgas.

Kui sa ütled hiina keeles „yanhuoqi“, näeb teine pool kohe kõige sobivamat tõlget ja selgitust. Sa ei pea kõigepealt keeleeksperdiks saama, et koheselt kogeda teise kultuuri ehedust.

See ei kustuta iga keele ainulaadset „aroomi“, vaid võimaldab sul otsemalt ja kergemalt tunda teise lille lõhna.

See on ehk parem viis maailma ühendamiseks: mitte erinevuste kaotamine, vaid iga erinevuse omaksvõtmine ja mõistmine.

Lõppude lõpuks algab tõeline suhtlus sellest, et oleme valmis hindama teineteise erisusi.