Oled nii kaua võõrkeeli õppinud, miks sa ikka veel rääkida ei julge?

Kas sa oled ka selline?

Oled õppinud võõrkeelt kuid, isegi aastaid, sõnaraamatud on ribadeks loetud, grammatikareeglid selged ja äppidesse on kogunenud hunnik rohelisi linnukesi. Aga niipea, kui on vaja päriselt suu lahti teha, tardud sa kohe paigale.

Sinu peas hakkab mängima väike draama: “Mis siis, kui ma ütlen valesti?” “Kuidas seda sõna öeldigi? Appi, jään toppama…” “Kas teine inimene arvab, et ma olen rumal?”

See tunne on nii südantlõhestav. Oleme investeerinud tohutult aega, aga jäänud toppama viimase ja kõige olulisema sammu juures – suu lahti tegemise juures.

Kus siis probleem õigupoolest peitub?

Täna soovin ma sinuga jagada üht lihtsat võrdlust, mis võib sinu vaadet võõrkeele rääkimisele täielikult muuta.

Võõrkeele õppimine on tegelikult nagu ujumise õppimine

Kujutle, et sa pole kunagi vees käinud, aga oled endale eesmärgiks seadnud ujuma õppida.

Nii et ostad hunniku raamatuid, uurid Phelpsit ja oled selgeks õppinud kõik teooriad ujuvuse, tõmmete ja hingamise kohta. Sa oskad isegi paberile veatult joonistada vabastiili iga liigutuse lahti võetuna.

Nüüd arvad sa, et oled valmis. Sa lähed basseini servale, vaatad selget vett, aga kõhkled hüppamast.

Miks? Sest sa tead, et ükskõik kui täiuslik teooria ka poleks, esimest korda vette minnes neelad sa paratamatult vett, lähed köhima ja sinu poos ei näe kindlasti hea välja.

Suhtume võõrkeelde nagu see inimene basseini ääres. Suu lahti tegemist peame lõplikuks etteasteks, mitte vette hüppamise harjutuseks.

Tahame alati oodata, kuni suudame nagu emakeele kõneleja “elegantselt ujuda”, ja tulemuseks on see, et jääme igaveseks kaldale.

See ongi tegelik põhjus, miks me rääkida ei julge: me kardame vigu teha, kardame ebatäiuslikkust, kardame teiste ees „lolliks jääda“.

Kuid tõde on see, et ükski ujumise meister pole alustanud ilma, et oleks esimest korda vette minnes neelanud vett või köhima hakanud. Samamoodi pole ükski võõrkeelt vabalt rääkiv inimene alustanud ilma, et oleks öelnud oma esimese kohmaka lause.

Seega, unusta „esinemine“, omaksu „harjutamine“. Alljärgnevalt on kolm lihtsat, aga äärmiselt tõhusat viisi, kuidas saaksid kohe “vette hüpata”.

Esimene samm: alguses suple “madalas vees” – räägi iseendaga

Kes ütles, et harjutamiseks peab tingimata välismaalase leidma? Kui sa pole veel valmis “publiku” ette astuma, on parim harjutamispartner sa ise.

See kõlab ehk veidi rumalalt, aga mõju on hämmastav.

Leia aeg, mis kuulub ainult sinule, näiteks duši all või jalutades. Kasuta iga päev vaid 5 minutit, et kirjeldada õpitavas võõrkeeles, mis sinu ümber toimub või mis sinu peas liigub.

• “Täna on ilus ilm. Mulle meeldib sinine taevas.”
• “See kohv lõhnab hästi. Ma vajan kohvi.”
• “Töö on veidi väsitav. Ma tahan filmi vaadata.”

Näed? Pole vaja keerulisi lausekonstruktsioone ega peent sõnavara. Peamine on harjutada oma aju infot teises keeles “korrastama” ja “väljendama”, isegi kõige lihtsamat infot.

See on nagu basseini madalas otsas, kus vesi ulatub vaid vöökohani ja sa võid vabalt solistada, muretsemata teiste pilkude pärast. See protsess on ohutu, stressivaba, kuid aitab sul luua kõige elementaarsema „veetunnetuse“ – ehk keeletaju.

Teine samm: unusta “täiuslik ujumisstiil”, lihtsalt “püsi vee peal” – suhtlemine > esinemine

Hästi, kui oled madalas vees harjunud, tahad ju ikka proovida sügavamasse minna. Sel hetkel võid sa veesse minna koos sõbraga.

Sinu suurim hirm saab teoks: sa lähed närvi, unustad kõik liigutused, su käed-jalad lähevad sassi ja sa tõmbad vett kurku. Sul on äärmiselt piinlik.

Aga kas sinu sõber hoolib sellest? Ei, teda huvitab ainult see, kas sa oled ohutu ja kas sa ujuda üritad. Ta ei naera sinu üle, sest sinu asend pole standardne.

Võõrkeeles inimestega rääkimine on samasugune. Suhtluse tuum on “info edastamine”, mitte “täiuslik esinemine”.

Kui sa teistega suhtled, siis teine pool hoolib tegelikult sellest, “mida sa ütlesid”, mitte sellest, “kas sinu grammatika on vale või hääldus ebatäpne”. Sinu närvilisus, sinu täiuslikkuse tagaajamine, on tegelikult kõik sinu enda “sisemine etendus”.

Lase lahti sellest “peab esinema täiuslikult” koormast. Kui sa enam ei muretse iga sõna õigsuse pärast, vaid keskendud “mõtte selgeks tegemisele”, siis märkad, et keel hakkab suust äkitselt “voolama”.

Muidugi, “iseendaga rääkimisest” kuni “inimestega suhtlemiseni” on hirm endiselt olemas. Mis siis, kui sa ei saa aru, mida teine ​​inimene ütleb, või jääd ise toppama?

See on nagu oleks sul vette minnes päästerõngas kaasas. Kui soovid leida täiesti turvalist “harjutusbasseini”, võid proovida Intent-i. See on vestlusrakendus sisseehitatud tehisintellekti tõlkega, mis võimaldab sul suhelda inimestega üle kogu maailma pingevabalt. Kui sa parasjagu hoogsalt vestled ja äkki ei mäleta mõnda sõna või ei saa aru, mida teine pool ütles, siis piisab kergest puudutusest ja täpne tõlge ilmub kohe. See on nagu sinu isiklik „keeleline turvapadi“, mis võimaldab sul keskenduda kogu oma energiaga “suhtlusele” endale, mitte tundmatu kartmisele.

Kolmas samm: õpi esmalt “koerastiili” – lihtsusta väljendust

Keegi ei õpi ujuma alustades kohe liblikastiiliga. Me kõik alustame kõige lihtsamast “koerastiilist”. See ei pruugi ilus välja näha, aga see aitab sul pinnale jääda ja edasi liikuda.

Keelega on samamoodi.

Täiskasvanutena tahame alati oma väljendustes tunduda küpsed ja sügavad, tahame alati oma peas olevad keerulised hiina keelsed laused sõna-sõnalt tõlkida. Tulemuseks on see, et jääme oma keerukate mõtete kätte kinni.

Pea meeles seda põhimõtet: Kasuta lihtsaid sõnu ja väljendeid, mida sa valdad, et väljendada keerulisi mõtteid.

Tahad öelda: “Mul oli täna tõeliselt sündmusterohke päev, tunded on keerulised.” Aga sa ei oska öelda “sündmusterohke”. Pole hullu, lihtsusta seda! “Täna oli kiire. Hommikul hea tuju. Pärastlõunal halb tuju. Nüüd väsinud.”

Kõlab see nagu “Tarzani inglise keel”? Pole midagi! See edastas 100% sinu põhisõnumi ja sa said edukalt suheldud. See on tuhat korda parem, kui jääda vait, püüdes saavutada “täpsust, väljendusrikkust ja elegantsi”.

Kõigepealt õpi klotsidest lihtsat maja ehitama ja alles siis tasapisi õpi, kuidas sellest loss ehitada.

Kokkuvõte

Ära enam seisa basseini serval ja ära tagane hirmuga vees olevate ujujate ees.

Keele õppimine ei ole etendus, mis ootab aplausi, vaid korduvate vette minekute ja harjutuste teekond. Sa ei vaja rohkem teooriat, vaid julgust “vette hüpata”.

Alates tänasest unusta täiuslikkus, omaksu kohmakus.

Räägi endaga mõned lihtsad võõrkeelsed laused, tee mõned “rumalad” vead ja naudi seda tohutut saavutustunnet, et “kuigi ma ei rääkinud hästi, sain ma oma mõtte selgeks”.

Iga kord, kui sa suu lahti teed, on see võit. Iga kord, kui sa “vette tõmbad”, viib see sind sammu võrra lähemale “vabalt ujumisele”.