Ära enam küsi: „Millal ma võõrkeelt vabalt rääkima hakkan?“. Sa küsid ilmselt vale küsimust.

Meid kõiki on vaevanud sama küsimus: olen õppinud nii kaua, miks mu võõrkeel ikka veel „piisavalt ladus“ pole?

See „ladusus“ on nagu kättesaamatu finišijoon. Me püüame seda meeletult taga ajada, ent see liigub aina kaugemale. Me õpime pähe sõnu, nühime grammatikat, harjutame äpis hääldust, kuid iga kord, kui suu lahti teeme, tunneme end ikka veel kohmakate algajatena. See pettumuse tunne paneb tõesti käega lööma.

Aga mis siis, kui ma ütlen sulle, et probleem polegi sinu pingutuses, vaid selles, et sinu „ladususe“ definitsioon oli algusest peale vale?

Kas su eesmärk on saada Michelini peakokaks või valmistada hoopis üks maitsev ports tomatimuna?

Mõtleme asjale teistmoodi. Keeleõpe on tegelikult väga sarnane kokanduse õppimisele.

Paljud kujutavad „ladusust“ ette kui kolme Michelini tärni peakokaks saamist. Iga sõna peab olema täpne nagu molekulaargastronoomia, iga hääldus peab olema veatu nagu õpiku helisalvestis. See on mitte ainult tohutult stressirohke, vaid ka täiesti ebareaalne.

Kuid mõtle korraks, mis oli meie esialgne eesmärk kokkamist õppides? See oli ju võime valmistada endale, perele ja sõpradele maitsvaid roogasid, nautides protsessi rõõmu ja soojust.

Keeleõppega on sama lugu. Peamine eesmärk ei ole „täiuslikkus“, vaid „ühendus“.

Kõigepealt „sujuvus“, siis „täpsus“: kokanduse ja rääkimise tarkus

Keeleõppes ajame tihti segi kaks mõistet: sujuvus (Fluidity) ja täpsus (Accuracy).

• Täpsus on nagu range retsepti järgi õrna suflee küpsetamine. Suhkur peab olema grammi pealt täpne, temperatuur kraadi pealt kontrollitud, ükski samm ei tohi viltu minna. See on muidugi väga muljetavaldav, kuid kui sa valmistad iga koduse roa nii kartlikult, siis pole kokkamises enam mingit rõõmu.
• Sujuvus on pigem nagu tomatimuna valmistamine. Sa ei pruugi olla kasutanud parimaid tomateid ja küpsetuskuumus ei pruugi olla täiuslik, kuid sa tegutsed nobedalt, kärmelt, ja soe, kõhtu täitev roog ongi valmis. Kogu protsess kulgeb sujuvalt ja enesekindlalt.

Vestlustes on sujuvus oskus hoida suhtlust katkematuna. Isegi kui su sõnavara on lihtne ja grammatikas on väikseid vigu, kuid sa suudad pidevalt oma mõtteid väljendada, lasta teisel osapoolel aru saada ja vestlust edasi viia – see ongi väga praktiline „ladusus“.

Liiga paljud inimesed, püüdes taga „täpsust“, mõtlevad enne rääkima hakkamist korduvalt läbi, kartes, et ütlevad midagi valesti. Selle tulemusena katkeb vestluse rütm täielikult ja nad ise kardavad üha enam suud lahti teha. Nad on nagu kokk, kes on pikalt retsepti peale mõelnud, kuid pole ikka veel pliiti sisse lülitanud, ega polegi lõpuks midagi valmis saanud.

Pea meeles seda olulist punkti: õpi esmalt valmistama üks sujuv tomatimuna, ja alles siis asu täiusliku suflee kallale.

Ära enam pimesi usu „räägi nagu emakeele kõneleja“

„Ma tahan rääkida nagu emakeele kõneleja!“ – see võib olla keeleõppe suurim lõks.

See on nagu Hiina kokk, kes ütleb: „Minu eesmärk on valmistada pitsat täpselt nagu Itaalia vanaema.“

Probleem on selles, et milline Itaalia vanaema? Kas Sitsiiliast või Napolist? Nende aktsendid, retseptid ja harjumused on taevast ja maast erinevad. Nn „kohalike“ seas on samuti tohutuid erinevusi.

Veelgi olulisem on see, et nad on kogu oma elu sukeldunud sellesse keelekeskkonda, mis on osa nende elust. Meil kui õppijatel on selle „loomuomase tunde“ kopeerimine mitte ainult raske, vaid ka ebavajalik.

Sinu eesmärk ei peaks olema oma jälje kustutamine ja illusoorsete „standardite“ kopeerimine. Sinu eesmärk peaks olema: väljendada end õpitud keeles selgelt ja enesekindlalt.

Kui keegi kiidab sinu võõrkeele ehedust, on see loomulikult rõõmustav. Kuid kui sellest saab sinu ainus kinnisidee, toob see kaasa vaid lõputut ärevust.

Niisiis, mis on „ladusus“?

„Loomulik keel“ ei ole tunnistus, mida teised peavad hindama, vaid see on seisund, mida tunned ise. See pole lõpp-punkt, vaid pidevalt laienev kaart.

Sa ei pea saama kõike oskavaks „Michelini peakokaks“, kuid sa võid saada eksperdiks teatud valdkonnas. Näiteks:

• „Puhkuse-ladusus“: Sa saad välismaal tellida toitu, küsida teed, ostelda ja hõlpsalt kõigega reisil hakkama saada.
• „Tööalane ladusus“: Sa suudad koosolekutel oma seisukohti selgelt esitada ja väliskolleegidega vabalt tööst rääkida.
• „Sarja-ladusus“: Sa suudad ilma subtiitriteta aru saada oma lemmik Ameerika seriaalidest või animest ja mõista nende nalju.

Need kõik on käegakatsutavad „ladususe“ vormid.

Kui märkad endal järgmisi märke, õnnitlused, oled juba „ladususe“ suurel teel:

• Vesteldes suudad kiiresti reageerida, mitte esmalt peas tõlkida.
• Saad aru võõrkeelsetest naljadest ja meemidest ning muigad mõistvalt.
• Filme vaadates ei vaja sa enam järk-järgult subtiitreid.
• Hakkad märkama, et teed rääkides ja kirjutades vähem vigu.
• Saad aru isegi vestluspartneri „ridadesse peidetud tähendusest“.

Las suhtlus naaseb oma olemuse juurde: alusta „julgemisest rääkida“

Pärast nii palju rääkimist on peamine vaid üks samm: vabane täiuslikkuse kinnisideest ja „kokka“ julgelt – suhtle.

Ära karda, et toit läheb liiga soolaseks, ega karda öelda valesti. Iga suhtlus on väärtuslik harjutus.

Kui tunned, et üksi harjutamine on liiga raske või kardad päris inimeste ees vigu teha, proovi tööriista nagu Intent. See on nagu nutikas vestlusäpp, millel on sisseehitatud tõlkefunktsioon. Kui sa takerdud või ei leia õiget sõna, aitab selle tehisintellekti tõlge sind kohe, et saaksid sujuvalt vestelda sõpradega üle maailma. See ei pane sind tõlkest sõltuma, vaid annab sulle „turvavõrgu“, et sa saaksid tõelises vestlus„köögis“ julgelt oma „kokakunsti“ harjutada ja keskenduda vestluse sujuvuse hoidmisele.

Kliki siia, et alustada oma esimest sujuvat vestlust

Niisiis, unusta see kättesaamatu „Michelini peakoka“ unistus.

Alates tänasest sea endale parem eesmärk: saada rõõmsaks „kokaks“, kes suudab igal ajal ja igal pool valmistada endale ja sõpradele maitsva „tomatimuna“.

Selline enesekindel, praktiline ja ühendust loov „ladusus“ on palju olulisem kui ükskõik milline illusoorne täiuslikkuse standard.