Miks "lihtsa" võõrkeele õppimine hoopis lõksu viib?

Oleme kõik kuulnud sellist nõuannet: tahad õppida võõrkeelt? Vali keele, mis on sinu emakeelega "suguluses" – see pidi olema palju lihtsam.

Näiteks paljud hiinlased arvavad, et jaapani keelega on lihtne algust teha, kuna seal on suur hulk hiina hieroglüüfe. Samamoodi kõlab prantsuse keele oskajale hispaania või itaalia keele õppimine justkui "lihtne režiim" – on ju need kõik ladina keelest pärit, justkui kaua aega tagasi kadunud vennad.

Esmapilgul tundub see tõesti otsetee. Prantsuse keeles on "Kuidas sul läheb?" Comment ça va?, itaalia keeles Come stai?, hispaania keeles ¿Cómo estás?. Näed, kas pole nagu üks pere? Sõnadel ja grammatilistel struktuuridel on palju sarnasusi.

Kuid täna tahan ma sinuga jagada vastuintuitiivset tõde: mõnikord on just see "sarnasus" õppimise teekonnal suurimaks lõksuks.

Kõige tuttavam võõras

See tunne on sarnane olukorrale, kus mandariini keelt oskav inimene hakkab kantoni keelt õppima.

Näed lauset "我今日好得闲" (täna olen vaba) – iga tähte tunned, ja kokku pannes oskad ilmselt ka üldise tähenduse ära arvata. Arvad, et see on imelihtne! Kuid kui enesekindlalt suu avad, avastad, et hääldus, intonatsioon ja isegi mõne sõna tuumtähendus on mandariini keelest kardinaalselt erinev.

See "saan aru, aga rääkides läheb kõik valesti" pettumuse tunne ongi "sugulaskeelte" õppimisel suurimaks lõksuks. Arvad end otseteed pidi minema, aga tegelikult tantsid miiniväljal.

Nendes keeltes esinevad "valed sõbrad" (False Friends) ongi suurimad maamiinid. Need näevad välja täpselt nagu sinu tuttavad sõnad, aga tähendus on täiesti erinev.

Toon näite: Prantsuse keeles on "värv" (couleur) naissoost sõna. Kui prantslane õpib hispaania keelt ja näeb sõna color, eeldab ta iseenesestmõistetavalt, et see on samuti naissoost. Tulemus? Hispaania keeles on color meessoost. Väike viga, kuid see paljastab mõttelise laiskuse.

Selliseid lõkse on kõikjal. Mida rohkem sa toetud oma emakeele "kogemusele", seda kergemini sa sisse kukud. Sa arvad, et võtad otsetee, aga tegelikult sõidad täiesti vales suunas.

Tõeline väljakutse: mitte meelde jätta, vaid unustada

Täiesti uue, mitteseotud keele õppimisel (näiteks hiina ja araabia keele puhul) oled justkui puhas leht, võttes alandlikult vastu kõik uued reeglid.

Kuid "sugulaskeele" õppimisel pole sinu suurimaks väljakutseks "uute teadmiste meeldejätmine", vaid hoopis "vanade harjumuste unustamine".

1. Unusta oma lihasmälu: Prantsuse keele hääldus on sujuv ja sõnade rõhud ühtlased. Itaalia ja hispaania keel on aga täis hüplevat rütmi ja rõhke, mis on prantslasele sama, nagu paluda tasasel maal kõndima harjunud inimesel tangot tantsida – see tundub üdini kohmakas.
2. Unusta oma grammatikainstinkt: Olles harjunud teatud lauseehitusega, on raske kohaneda "sugulase" pisikeste erinevustega. Need erinevused, kuigi väikesed, on aga võtmeks "kohalike" ja "välismaalaste" eristamisel.
3. Unusta oma enesestmõistetavused: Sa ei saa enam eeldada, et "see sõna peab ju seda tähendama, eks?". Sa pead iga detaili suhtes jääma aupaklikuks ja uudishimulikuks, justkui tegemist oleks millegi täiesti uuega.

Kuidas vältida neid "kauneid lõkse"?

Mida me siis tegema peaksime? Kas loobuda sellest "otseteeest"?

Muidugi mitte. Õige lähenemine pole vältimine, vaid hoopis oma mõtteviisi muutmine.

Suhtu sellesse uude keelde kui sugulasse, kes "näeb välja nagu sina, aga kelle iseloom on täiesti erinev".

Tunnista oma veresidet (sarnane sõnavara), kuid austa veelgi enam selle iseseisvat isikupära (ainulaadne hääldus, grammatika ja kultuuriline sisu). Ära mõtle pidevalt "see peaks minuga sarnane olema", vaid ole uudishimulik "miks see nii on?".

Kui sa satud segadusse, näiteks vesteldes hispaania sõbraga ega ole kindel, kas mõne sõna kasutus on sama mis prantsuse keeles, mida siis teha? Kas arvata?

Õnneks elame ajastul, kus tehnoloogia abil saab tõkkeid kõrvaldada.

Selle asemel, et omaette vaikselt piinelda, on parem otse tööriistu kasutada. Näiteks juturobot Lingogram, millel on sisseehitatud reaalajas tehisintellekti tõlge. Kui suhtled välismaiste sõpradega, aitab see sul hetkega ületada need "liiga sarnasusest" tingitud arusaamatused, võimaldades sul enesekindlalt suhelda ja samal ajal õppida tõelistest vestlustest kõige ehedamaid väljendeid.

Lõppkokkuvõttes ei seisne "sugulaskeele" õppimise tõeline rõõm mitte selles, kui "lihtne" see on, vaid hoopis selles, kuidas see võimaldab sul sügavamalt mõista keelt ennast – sel on küll ühised juured, kuid see on oma pinnasesse kasvatanud nii erinevaid ja kauneid lilli.

Hülga "enesestmõistetavuste" ülbus ja võta omaks "nii see siis ongi" alandlikkus. Ainult siis muutub see teekond tõeliselt kergeks ja paeluvaks.