16-aastaselt: kas oled piisavalt pädev otsustama riigi tuleviku üle? Sakslased on selle üle juba tuliseid vaidlusi pidanud.

Kas sul on kunagi selline tunne olnud?

Täiskasvanud kipuvad söögilauas arutama "suuri teemasid" – näiteks kinnisvarahinnad, poliitika, rahvusvahelised suhted. Kui aga sinul, noorel inimesel, on südames lugematu arv mõtteid, näiteks mure keskkonnaprobleemide pärast või rahulolematus haridussüsteemiga, siis niipea kui sa aga midagi öelda tahad, kuuled kohe vastust: "Sa oled veel liiga noor ja ei mõista."

Justkui oleks olemas nähtamatu joon, mis määratleb "täiskasvanute" ja "laste" piiri. Selle joone ühele poolele jäävad need, kel pole õigust küsida; ja teisel poolel olijad on enesestmõistetavad otsustajad.

Kus see piirjoon siis tegelikult peaks asuma? Kas 18-aastaselt, 20-aastaselt või hoopis... 16-aastaselt?

Hiljuti on sakslased selle üle tuliseid vaidlusi pidanud: kas valimisiga tuleks alandada 18 eluaastalt 16-le.

Vaidlus "perevõtme" üle

Võime kujutleda riiki suure perekonnana ja valimisõigust "perevõtmena".

Varem oli see võti ainult "vanemate" (vanemate kodanike) käes. Nemad otsustasid kõik, mis puudutas kodu: alustades sisustusstiilist (linnaplaneerimine), kommunaalkuludest (avalik eelarve) ja isegi sellest, mitu kraadi konditsioneer peab olema (keskkonnapoliitika).

Kuigi "lapsed" (noorem generatsioon) elasid samuti selles "kodas" ja pidid seal elama veel aastakümneid, ei olnud neil võtit. Nad said vaid passiivselt vastu võtta vanemate otsuseid.

Kuid nüüd "lapsed" enam ei lepi sellega.

Ülemaailmsed noored, keda esindab "kliimaaktivistist tüdruk" Greta Thunberg, on oma tegudega tõestanud, kui väga nad oma "kodu" tulevikust hoolivad. Nad on läinud tänavatele, et nõuda tähelepanu kliimamuutustele — lõppude lõpuks, kui "maja" peaks täiskasvanute otsuste tõttu tulevikus aina kuumemaks muutuma, kannatavad sellest kõige rohkem just nemad, kes seal kõige kauem elama peavad.

2019. aasta uuring näitas, et üle 40% Saksa noortest on poliitikast "väga huvitatud". Nad ei ole enam "poliitiliselt apaatne" põlvkond.

Nii pakkusid mõned "avatud meelega vanemad" (näiteks Saksamaa Rohelised ja Sotsiaaldemokraadid) välja: "Miks mitte anda võti ka 16-aastastele lastele? Kuna nad hoolivad sellest "kodast" nii palju, peaks neil olema sõnaõigus."

See ettepanek vallandas "perekoosolekul" kohe tulise arutelu.

Vastanduvad "vanemad" olid mures: "16-aastaselt? Kas nad on ikka hoolega järele mõelnud? Kas nad ei lase end petta? Kas nad mõtlevad ainult pidutsemisele (teevad vastutustundetuid valikuid) ja ajavad "kodu" sassi?"

Kas see kõlab tuttavalt? See ongi "Sa oled veel liiga noor ja ei mõista" edasiarendus.

Õigus tulevikku otsustada pole kunagi olnud iseenesestmõistetav

Huvitaval kombel on ajaloos "kes on võtit omama õigustatud" standard pidevalt muutunud.

19. sajandi Saksa impeeriumis oli valimisõigus ainult üle 25-aastastel meestel, mis moodustas vaid 20% kogu elanikkonnast. Hiljem võitsid ka naised selle õiguse endale. Ja veel hiljem, 1970. aastal, alandati valimisiga 20 eluaastalt 18-le.

Näete, niinimetatud "küpsus" ei ole kunagi olnud kindel füsioloogiline standard, vaid pigem pidevalt arenev ühiskondlik konsensus.

Üks demokraatiauuringute teadlane märkis tabavalt: "Valimisõiguse küsimus on sisuliselt võimuvõitlus."

Ealise piiri alandamist toetavad erakonnad loodavad muidugi võita noorte hääli. Kuid sügavam tähendus seisneb selles, et kui ühiskond hakkab arutama "kas anda 16-aastastele valimisõigus" küsimust, siis tegelikult mõtleb ta ümber fundamentaalsema küsimuse:

Kas me usaldame oma järgmist põlvkonda?

Selle asemel, et küsida "Kas oled valmis?", anna talle vastutus ja lase tal valmistuda.

Naastes "perevõtme" võrdluse juurde.

Me kardame, et 16-aastased lapsed hakkavad võtit kuritarvitama. Kuid kas me oleme mõelnud ka teisele võimalusele?

Just seetõttu, et sa andsid talle võtme, hakkab ta alles tõeliselt õppima, kuidas kanda "pereliikme" vastutust.

Kui ta teab, et tema hääl võib mõjutada kogukonna keskkonda, kooli ressursse, on tal suurem motivatsioon neid teemasid uurida, mõelda ja otsuseid langetada. Õigused tekitavad vastutuse. Usaldus iseenesest on parim haridus.

Seega, probleemi võti ei pruugi olla selles, "kas 16-aastased on piisavalt küpsed", vaid selles, "kas me oleme valmis andma neile õigusi, et aidata neil küpsemaks saada".

See Saksamaal toimuv vaidlus on tegelikult teema, millega seisab silmitsi kogu maailm. See ei puuduta ainult ühte hääletussedelit, vaid seda, kuidas me suhtume tulevikku ja kuidas me liigume edasi koos noortega, kes tulevikku loovad.

Ja selles globaliseerunud ajastus on kaugete häälte mõistmine ja ülemaailmsetes aruteludes osalemine muutunud enneolematult oluliseks. Õnneks murrab tehnoloogia barjääre. Näiteks Intent-sugused tehisintellektitõlkega varustatud vestlustööriistad võimaldavad sul hõlpsasti suhelda sõpradega üle kogu maailma, olgu selleks siis Saksamaa valimisõiguse arutamine või oma tulevikuvaadete jagamine.

Lõppude lõpuks ei kuulu tulevik ainult ühele riigile või ühele põlvkonnale. Kui suudame üksteist mõista, saab see maailm tõeliselt meie ühiseks koduks.