Ära enam süüdista oma vanust – võõrkeele õppimise ebaõnnestumise tegelik põhjus võib sind üllatada
Oled sa kunagi mõelnud: "Oh, kui ma oleksin ainult lapsena inglise keelt õppima hakanud! Nüüd olen ma liiga vana ja mu aju on nüristunud."
See on lause, mida oleme peaaegu kõik kuulnud, või isegi ise öelnud. Me vaatame lapsi, kes on kasvanud välismaal ja räägivad juba paari kuuga soravalt võõrkeelt, ning jõuame järeldusele: keele õppimisel on "kuldne aeg" – kui sa selle maha magad, siis enam tagasi pöörduda ei saa.
Aga mis siis, kui ma ütlen sulle, et see mõte võib olla algusest lõpuni vale?
Täiskasvanute võõrkeeleõppe ebaõnnestumise tegelik probleem ei peitu sinu vanuses, vaid selles, et oleme kasutanud vale meetodit.
Selgitame seda lihtsa loo abil
Kujuta ette toiduvalmistamise õppimist.
Esimene inimene – nimetame teda "väikeseks õpipoisiks". Ta on laps ja kuna tal on kõht tühi, tahab ta õppida süüa tegema. Ta on iga päev ema kõrval, vaadates, kuidas ema köögivilju lõikab ja soola paneb. Ta alustab kõige lihtsamate ülesannetega – aidates köögivilju pesta või taldrikut ulatada. Ta ei pruugi teada, mis on "Maillard'i reaktsioon", kuid ta teab, et liha on kõige maitsvam, kui see on pruunistatud ja krõbe. Ta on teinud palju vigu, näiteks ajanud suhkru soolaga segamini, kuid iga kord, kui ta vea teeb, saab ta kohe tulemust maitsta. Tema eesmärk on selge: valmistada kõhutäis süüa. Ta kasutab kööki, mitte ei uuri seda.
Teine inimene – nimetame teda "teoreetikuks". Ta on täiskasvanu, kes on otsustanud õppida toiduvalmistamist "süsteemselt". Ta ostis hunniku pakse kokandusteooria raamatuid, uurides erinevate koostisosade molekulaarstruktuure ja pähe õppides erinevate kastmete täpseid retsepte. Ta oskab nimetada 10 erinevat lõiketehnikat, kuid pole kunagi sibulat lõiganud. Kui ta lõpuks kööki siseneb, on tema pea täis reegleid ja keelde, ta kardab, et temperatuur on vale või soola on liiga palju/vähe. Tulemuseks on see, et ta teeb isegi lihtsa praemuna värisevate kätega.
Märkasite?
Lapsed õpivad keelt nagu "väike õpipoiss". Nad asuvad keskkonnas, kus suhtlemine on vältimatu. Sõprade leidmiseks, mänguasjade saamiseks, "mul on kõht tühi" ütlemiseks on nad sunnitud rääkima. Neile ei paku huvi, kas grammatika on täiuslik, vaid ainult see, kas teine inimene neist aru saab. Nad õpivad imitatsiooni, katse-eksituse ja kohese tagasiside abil. Nende jaoks on keel vahend probleemide lahendamiseks.
Enamik täiskasvanutest, kes keelt õpivad, käituvad aga nagu "teoreetik". Me hoiame käes pakse grammatikaraamatuid, õpime pähe sõnaloendeid, mida me kunagi ei kasuta, ja ajame end hulluks selle üle, kas "he" järele käib "is" või "are". Me käsitleme keelt sügavmõttelise teadusena, mida uurida, mitte aga vahendina suhtlemiseks. Me kardame vigu teha, kardame end lolliks teha, ja tulemuseks on see – me valitseme hulga reegleid, kuid ei suuda öelda ühtegi täislauset.
Sinu "täiskasvanu aju" on tegelikult su supervõime
Me arvame alati, et lapse "tühja lehe" aju on eelis, kuid me ignoreerime täiskasvanute tõelist trumpi: kognitsiooni ja loogikat.
Laps võib teada, kuidas öelda "ma tahan juua", kuid ta ei suuda sinuga arutleda filmi sügavama tähenduse üle ega seletada keerulist sotsiaalset nähtust. Sina, kui täiskasvanu, omad juba tohutut teadmistepagasit ja unikaalset maailmavaadet. Need ei ole õppimise takistused, vaid sinu kõige väärtuslikumad hüppelauad.
Küsimus on, kuidas seda supervõimet käivitada? Vastus on lihtne:
Lõpeta olemine "keele teoreetik" ja hakka "keele kasutajaks".
Kuidas "õppida" keelt nagu "väike õpipoiss"?
-
Leia oma "näljatunne": Ära õpi keelt lihtsalt õppimise pärast. Küsi endalt, miks sa tegelikult tahad õppida? Kas selleks, et mõista filmi ilma subtiitriteta? Kas selleks, et reisil olles kohalikega vestelda? Või selleks, et südant puistata sõbrale, kes elab maailma teises otsas? See konkreetne ja tugev eesmärk on kogu sinu motivatsioon, et edasi õppida.
-
Alusta "praemuna küpsetamisest": Ära proovi kohe "riigipeade pidusööki" valmistada. Unusta keerulised pikad laused ja filosoofilised arutelud. Alusta kõige lihtsamatest ja praktilisematest "retseptidest": Kuidas ennast tutvustada? Kuidas kohvi tellida? Kuidas rääkida oma lemmikmuusikast? Omanda esmalt need asjad, mida saad kohe kasutada.
-
Muuda oma elu "köögiks": Loo keskkond, kus saad igal ajal "käed külge panna". Kõige lihtsam samm on muuta oma telefoni süsteemikeel sihtkeeleks. Sa avastad üllatusega, et iga päev kokku puutuvad sõnad jäävad märkamatult meelde. Kuula võõrkeelseid laule, vaata võõrkeelseid sarju ja lase keele helidel end ümbritseda.
-
Kõige tähtsam: Leia keegi, kellega koos "süüa teha": Sa ei õpi kunagi ainult retsepte lugedes teistele süüa tegema. Keel on mõeldud suhtlemiseks ja selle elujõud peitub interaktsioonis. Mine julgelt ja otsi emakeelne vestluspartner.
Ma tean, see samm on kõige raskem. Hirm vale asja ütlemise, piinliku vaikuse ja vestluspartneri kannatuse kaotamise ees... See tunne on sarnane olukorrale, kus oled hoolega roa valmistanud, kuid kardad, et teised ütlevad "see pole hea".
Sel hetkel on hea tööriist nagu kannatlik "peakoka abi", mis aitab sul hirmust üle saada. Näiteks vestlusrakendus nagu Intent, millel on sisseehitatud AI reaalajas tõlge. Sa saad julgelt sõbruneda inimestega üle kogu maailma. Kui sa jänni jääd või ei tea, kuidas ennast väljendada, aitab tehisintellekt sind loomulikult, et vestlus sujuks. See annab sulle turvavõrguga tõelise "köögi", mis võimaldab sul harjutades enesekindlust kasvatada, mitte hirmus alla anda.
Niisiis, ära enam kasuta vanust vabandusena.
Sa ei ole võimetu õppima, sa pead lihtsalt lähenemist muutma. Sinu aju pole roostes – see on tegelikult superkompuuter tohutute andmehulkadega, mis ootab lihtsalt õige programmi käivitumist.
Nüüd unusta need paksud "retseptiraamatud". Astu kööki, leia oma esimene eesmärk ja hakka ise valmistama oma esimest "vestlustoitu".