Miks sinu inglise keel on "veatu", aga välismaalased raputavad seda kuuldes pead?

Kas oled kunagi midagi sellist kogenud?

Vesteldes välismaalastest sõpradega, oled sa küll iga sõna õigesti öelnud ja grammatika on olnud laitmatu, kuid sinu vestluskaaslase ilme on muutunud veidi veidraks ja õhkkond on hetkega langenud nulli.

Või oled sa tõlkeprogrammiga saatnud teksti, mis sinu arvates oli väga autentne, kuid vestluskaaslase vastus oli: "Sorry, what do you mean?"

Sageli arvame, et võõrkeele õppimine tähendab lihtsalt sõnade meeldejätmist ja grammatika selgeks õppimist, justkui masinat kokku pannes – kui osad on paigas, siis see töötab. Kuid me oleme unustanud kõige olulisema: suhtlemine ei ole masina kokkupanek, vaid toidu valmistamine.

Suhtlemise saladus ei peitu "tooraines", vaid "valmistamisoskuses"

Kujutle, et sa oled kokk.

• Sõnavara on sinu käes olevad erinevad toiduained: veiseliha, kartul, tomat.
• Grammatika on põhilised toiduvalmistamise etapid: kõigepealt õli, siis roheline sibul, ingver ja küüslauk.

Enamik inimesi peatub siin. Nad arvavad, et kui toorained on värsked (suur sõnavara) ja sammud õiged (grammatika on paigas), siis suudetakse kindlasti valmistada maitsvaid roogi.

Kuid tõelised "peakokad" mõistavad, et roa edu või ebaedu määrab sageli miski nähtamatu: valmistamisoskus, maitsestamine ja sööjate maitse-eelistuste mõistmine.

See ongi suhtlemise "sobivus". See ei tähenda, kas sa ütlesid "õigesti", vaid seda, kas see, mida sa ütlesid, oli "mugav" ja "asjakohane".

Toome kõige lihtsama näite.

Üks äsja inglise keelt õppiv sõber kohtus eakama välismaalasest kliendiga ja tervitas teda entusiastlikult: "How are you?"

Grammatika ja sõnavara poolest oli see lause 100% õige. Kuid see oli nagu see, kui sa pakud lugupeetud külalisele otsekohe taldrikutäie kodust kurkisalatit. Kuigi see pole vale, tundub see alati liiga mitteametlik, isegi pisut hooletu. Sellises olukorras oleks hoopis väärikam "How do you do?" olnud nagu hoolikalt valmistatud eelroog, mis oleks koheselt tõstnud kogu peolaua taset.

Öelda "õigesti", on tehnika; öelda "sobivalt", see on kunst.

Ettevaatust! Ära tee oma "firmaroast" "kohutavat rooga"!

Kultuuridevaheline suhtlemine on justkui kaugest maalt pärit külalisele toidu valmistamine. Pead mõistma tema maitse-eelistusi ja kultuurilisi tabusid, vastasel juhul võivad sinu "mägede ja mere hõrgutised" tema silmis kergesti "kohutavaks roaks" muutuda.

Olen kuulnud üht tõelist lugu:

Üks Hiina delegatsioon külastas Jaapanit ja kodumaale tagasi pöördudes kinkis Jaapani pool delegatsiooni naissoost juhile kauni "tanuki" portselankuju.

Jaapani pool arvas, et tanuki sümboliseerib Jaapani kultuuris raha ja rikkuse sissetoomist ning äriedu, olles suurepärane õnnistus.

Kuid Hiina delegatsiooni juhi näole ilmus hämmeldus. Sest meie kultuurikontekstis seostuvad "rebane" või "tanuki" sageli negatiivsete sõnadega nagu "kaval" ja "rebasenõid". Heatahtlik õnnistus oli kultuurilise "maitse" erinevuse tõttu peaaegu solvanguks muutunud.

See on nagu siis, kui sa pakud innukalt ühele vürtsikust mittesöövale Kantoni sõbrale vürtsikat Maoxuewangi. Sinu arvates on see tippklassi delikatess, tema aga ei pruugi vürtsikusest rääkidagi.

Sageli ei tulene suhtlemise takistused keeleoskuse puudumisest, vaid kultuuritausta vahedest. Sageli kasutame alateadlikult oma "retsepti" (kultuurilisi harjumusi), et teistele süüa valmistada, unustades küsida: "Misasugust maitset sa eelistad?"

Kuidas saada suhtlemise "peakokaks"?

Nii et kuidas saaksime omandada suhtlemise "valmistamisoskuse", et iga vestlus oleks täiuslik?

1. Ära ole ainult "abiline", ole "maitsehindaja". Ära keskendu ainult oma seisukohtade väljendamisele, vaid õpi jälgima ka teise poole reaktsioone. Tema mikromiimika, paus – kõik see võib olla hinnang sinu "roale". Kuula rohkem, vaata rohkem, tunne rohkem ja arenda aeglaselt oma suhtlemise "maitsemeeli".

2. Mõista oma "sööjaid". Kes sinuga räägib? Kas lähedane sõber või tõsine äripartner? Kas noor inimene või eakas? Kas vestluse stseen toimub pingevabal peol või ametlikul koosolekul? Just nagu kokk kohandab menüüd erinevatele külalistele, peaksime ka meie oma suhtlemisviisi kohandama vastavalt erinevatele inimestele ja olukordadele.

3. Omage "AI-abilist". Tänapäeva globaliseerunud maailmas ei ole meil võimalik omandada kõiki maailma kultuurilisi "retsepte". Kuid õnneks saab tehnoloogia meid aidata.

Kujutle, kui oleks olemas tööriist, mis ei aita sul mitte ainult "tooraineid" (sõnu) tõlkida, vaid oskab ka öelda, mis maitsega see "roog" (see lause) teise poole kultuuris on ja millise "valmistamisoskusega" (tooniga) seda tuleks öelda – kui suurepärane see oleks!

Just seda teebki Intent. See ei ole lihtsalt tõlkeprogramm, vaid pigem kultuuriteadlik suhtlusabiline. Selle sisseehitatud tehisintellekt suudab mõista vestluse sügavamat tähendust ja kultuurikonteksti, aidates sul vältida vääritimõistmisi, mis tekivad "võõras pinnases", ja tagades, et iga sinu öeldud lause paneks vestluskaaslase end mugavalt ja austatuna tundma.

Kui sul on vaja suhelda inimestega üle maailma, lase Lingogramil olla sinu "AI-abiline", aidates sul muuta iga suhtluse meeldivaks "kulinaarseks reisiks".

Lõppkokkuvõttes ei ole keele ülim eesmärk mitte näidata, kui palju sõnu sa tead, vaid luua ühendus teise südamega.

Tõeline suhtlusmeister ei ole mitte erakordse mäluga "raamatutark", vaid inimeste tundeid mõistev "soe inimene".

Soovin, et me kõik kasvaksime retsepte pähe õppinud "õpipoistest" "suhtluspeakokaks", kes suudavad keelega valmistada soojust ja usaldust.