Sinu "kodukeel" pole maakas, vaid unustatud aare

Kas oled kunagi kogenud sellist hetke?

Helistades perele, tunned harjumuspäraselt, et peaksid rääkima mandariini keeles, sest see tundub "ametlikum"; sõprade kokkutulekul, kuuldes teisi murret rääkimas, sildistad seda mõttes kui "maakas" või "vanamoeline"; isegi kui sult küsitakse "Kas sa räägid oma kodukeelt?", vastad sa veidi kohmetult: "Väheke küll, aga enam eriti hästi ei oska."

Me näime kõik aktsepteerivat fakti: mandariini keel on "keel", samas kui meie kodukeeled – need, mida oleme lapsest saati kuulnud ja mis on täis tuttavlikkust ja lähedust – on kõigest "murded". Midagi, mis kõlab teisejärgulise ja vähem olulisena.

Aga kas see on ikka tõsi?

Lugu "salajasest retseptist"

Vaatame seda probleemi nüüd teisest küljest.

Kujuta ette, et su vanaemal on "salajane hongshaorou retsept", mis on põlvest põlve edasi antud. Selle roa maitse on sinu lapsepõlve kõige soojem mälestus. Hiljem kasvasid su vanemad üles ja läksid eri linnadesse, näiteks Shanghaisse, Guangzhousse, Chengdusse. Nad kohandasid vanaema retsepti vastavalt kohalikele maitsetele: Shanghai sugulased lisasid veidi rohkem suhkrut, tehes sellest magusama versiooni; Guangzhou sugulased lisasid Zhuhou kastet, mis andis roale rikkalikuma maitse; Chengdu sugulased lisasid aga douban-ubapastat ja Sichuani pipart, muutes selle vürtsikaks, tuimestavaks ja aromaatseks.

Need kohandatud hongshaorou versioonid, kuigi maitsevad kõik erinevalt, pärinevad kõik vanaema "salajasest retseptist". Kõik need on maitsvad ning kannavad endas perekonna haru ainulaadset lugu ja emotsioone.

Nüüd on tekkinud suur restoranikett, mis pakub standardiseeritud "rahvuslikku hongshaoroud". See maitseb hästi, on ühtne kogu riigis ning mugav ja kiire. Tõhususe ja ühtsuse nimel propageeritakse seda "standardversiooni" koolides, ettevõtetes ja televisioonis.

Aegamööda hakkasid inimesed arvama, et vaid see "standardversioon" on tõeline ja esinduslik hongshaorou. Samas peeti koduseid, magusaid, soolaseid ja vürtsikaid "perepärimuse versioone" "kodutoiduks", mis polnud piisavalt "professionaalsed" ja isegi veidi "maakad". Aja möödudes tundsid noored vaid standardversiooni maitset ning vanaema salaretsept ja kõik need loomingulised kohandatud versioonid kadusid tasapisi unustusehõlma.

Kas see lugu ei kõla kurvalt?

Tegelikult on meie "murded" just need isikupära ja ajalugu täis "perepärimuse hongshaoroud". Ja mandariini keel on see tõhus, standardne "rahvuslik versioon".

Min-nan, kantoni, wu ja hakka keeled... need pole mandariini keele "kohalikud variandid", vaid ajaloo voolus mandariini keelega paralleelselt eksisteerinud keeled, mis pärinevad samuti vanast hiina keelest. Need on justkui selle suure perepuu erinevad, jõudsalt kasvavad oksad, mitte tüvest välja kasvanud väikesed võrsed.

Min-nani keele nimetamine "hiina murdeks" on sama, mis hispaania või prantsuse keele nimetamine "ladina murdeks". Lingvistilisest seisukohast on nende erinevused juba ammu saavutanud "keele" ja "keele" taseme, mitte "keele" ja "murde" oma.

Mida me kaotame, kui kaotame ühe "roa"?

Kui "perepärimuse roog" kaob, ei kaota me mitte ainult ühte maitset.

Me kaotame vanaema askeldamas köögis, kaotame selle ainulaadse peremälestuse, kaotame emotsionaalse sideme, mida "standardversiooniga" ei saa korrata.

Samamoodi, kui "murre" hääbub, kaotame me palju enamat kui lihtsalt suhtlusvahendi.

Malaisias Penangis seisab kohalik min-nani keel (tuntud ka kui "Penangi fujian keel") silmitsi samasuguse dilemmaga. Mitu põlvkonda hiina immigrante on seal oma keelega kohalikku kultuuri sulandanud, luues ainulaadse sõnavara ja väljendusviisi. See pole mitte ainult suhtlusvahend, vaid ka nende identiteedi ja kultuuripärandi kandja. Kuid inglise keele ja mandariini keele levikuga on järjest vähem noori, kes seda ladusalt rääkida oskavad.

Keele kadumine on nagu viimase lehekülje väljarebimine perekonnaloo raamatust. Kõik need teravmeelsused, vanad vanasõnad ja ainulaadne huumorimeel, mida saab täpselt väljendada vaid selles keeles, kaovad koos sellega. Ja meie emotsionaalne side oma esivanematega muutub seetõttu ähmaseks.

Oma "salaretsepti" tagasitoomine on uhkus

Õnneks on üha rohkem inimesi hakanud mõistma nende "perepärimuse salaretseptide" väärtust. Nagu need noored Penangis, kes pingutavad fujian keele dokumenteerimise ja propageerimise nimel – nad ei hoia kinni vanast, vaid kaitsevad aaret.

Me ei pea tegema valikut "kodukeel(e)" ja "mandariini keele" vahel. See pole sugugi "mina või sina" võitlus. Mandariini keele valdamine võimaldab meil suhelda laiema maailmaga, samas kui kodukeele taastamine aitab meil sügavamalt mõista, kes me oleme ja kust me tuleme.

See on lahedam "kakskeelsus" – oskus valitseda ametliku keele elegantsi ja nautida murdekeeles peituvat intiimsust.

Nii et järgmine kord perele helistades proovi rääkida argiasjadest kodukeeles. Järgmine kord, kui kuuled kedagi murret rääkimas, proovi nautida selle ainulaadset ilu. Kui sul on lapsed, õpeta neile mõned lihtsamad kodumurde fraasid, see on sama oluline, kui õpetada neile oma nime meelde jätma.

See pole "maakas", see on sinu juured, sinu ainulaadne kultuuriline jälg.

Sel globaliseerumise ajastul on meil lihtsam kui kunagi varem maailmaga ühendust saada. Kuid mõnikord on kõige kaugem vahemaa just see, mis on meie ja meie lähima kultuuri vahel. Õnneks saab ka tehnoloogia olla sillaks. Näiteks kui soovid jagada perekonnalugusid välismaal elavate sugulastega, kuid kardad keelebarjääri, siis tehisintellekti tõlkega varustatud vestlusvahendid, nagu Intent, aitavad sul ületada esmased suhtlustakistused. See ei ole mõeldud keele enese asendamiseks, vaid esimese suhtlussilla ehitamiseks, et need kaotsi läinud "pere saladused" saaksid uuesti jagatud ja kuuldud.

Ära lase oma kõige kallimal "perepärimuse salaretseptil" sinu põlvkonna ajal kaduda.

Alates tänasest ütle uhkusega teistele: "Ma räägin kahte keelt – mandariini keelt ja oma kodukeelt."